EST

Appi kirbud!!!

Mida teha, kui Sinu koeral on kirbud?

dr. Heli Säre, veterinaariadoktor

Kui lemmikloomaomanikelt küsida, mida nad oma lemmikute puhul kõige enam kardavad, siis üheks vastuseks on kindlasti ka kirbud. Kuidas neist võimalikult kiiresti lahti saada ja mida teha selleks, et neid üldse ei tulekski?

Koerad ja kassid saavad tülikad tegelased nagu kirbud endale tavaliselt kokkupuutest teiste loomadega või väliskeskkonnast. Kirbud on väga vastupidavad ja kuigi nad ei saa lennata, siis nende tugevad jalad võimaldavad hüpata ühelt olendilt teisele.

 Loomale valmistavad kirbud palju peavalu, nende hammustus ajab sügelema ning võib tekitada ka allergilist reaktsiooni. Kõige tavalisem kirbuliik nii koertel kui ka kassidel on kassikirp. Koerakirpu esineb harvem ja teda pole praktiliselt kunagi kassidel. Mis vast kõige hullem – mõlemad liigid võivad ajutiselt toituda ka inimese verest.

Pelgavad valgust

Ent kuidas teada, et sinu looma sügelust põhjustab kirp? Mõned loomad taluvad kirpe paremini ja ei näita välja väliseid häirituse märke, ent üldjuhul on esimeseks märgiks siiski hammustamine ja kratsimine. Kassid võivad aga hakata end lakkuma ja neelavad sellega hulgaliselt kirpe. Halvemal juhul on loomal välja kujunenud ülitundlikkus kirbu sülje vastu ja neil tekib äge allergiline reaktsioon. Näiteks punetavad täpid ja sõlmekesed või isegi karvkatte hõrenemine.

 Üldjuhul pelgavad kirbud valgust ja otsides kirpe koera karvakattest intensiivse valgusega annab sulle parimad võimalused kirbu märkamiseks.  Otsi ka kirbumustust, mis meenutavad väikseid musti täppe.

Täiskasvanud kirp elab looma karvkattes mitu nädalat. Sellel ajal imeb ta looma verd ja jätab  20-50 muna päevas. Kogu oma eluaja jooksul võib kirp jätta mitu tuhat muna looma karvkattesse. Munadest omakorda arenevad vastsed.

Need väiksed vastsed on väga vastupidavad, toituvad orgaanilistest ainetest ja isegi täiskasvanud kirpude väljaheidetest. Nad püüavad vältida valgust ja eelistavad peituda pragudesse, vaibakarvadesse või looma magamisasemele. Arengu lõpustaadiumis moodustub kirbuvastne enda ümber siiditaolisest materjalist kookoni, mille sees areneb temast nukk, kes areneb täielikult välja 5-14 päeva jooksul.

Tõrjemeetodid

Kirpude tõrjemeetodid jagunevad laias laastus kaheks – keemilised tõrjemeetodid ja füüsikalised tõrjemeetodid. Ideaalis tuleks need kaks ühildada.

Keemilisteks tõrjemeetoditeks on näiteks insektisiidide kasutamine ja putukate kasvuregulaatorite ja arengupärssijate kasutamine. Füüsikalisteks seevastu loomaasemete pesemine ja puhastamine tolmuimejaga, kirpude eemaldamine kammiga ja teiste loomadega kokkupuute vältimine.

Oluline on mõista, et üksnes looma ravimisest ei piisa. Hoolt tuleb kanda ka ümbritseva keskkonna eest. Üksnes pidevast tolmuimeja kasutamisest ei piisa ja üksnes looma karvkatte puhastamisest ja ravimite manustamisest ka ei piisa. Vaja on kõik need tegevused ühildada.