EST

ANTIBIOOTIKUMID LEMMIKU RAVIS

Antibiootikumid ja antibakteriaalsed ravimid on ravimid, mis vähendavad või hävitavad haigustekitajaid – baktereid ja mikroobe. Neil ei ole toimet viiruste vastu. Antibiootikumide kasutamine lemmikloomade (nagu ka inimeste) ravis on tänapäeval väga levinud praktika, võib isegi öelda, et liigselt levinud praktika. Ühendkuningriikides läbi viidud uurimustöös leiti, et antibiootikume kirjutati välja 33-48% ulatuses juhtudest, kui koerad või kassid käisid kliinikus vastuvõtul ning selles uurimustöös märgiti ära, et laialdane antibiootikumide kasutamine võib olla märk kahtlustest diagnoosi ja õige ravi valikul (Mateus, 2010). Üks Ameerika Ühendriikides läbiviidud uuring andis tulemuseks antibakteriaalsete reptseptiravite kasutamise 32% puhul kordadest, mil need kirjutati välja ebaõigetel terapeutilistel eesmärkidel. Samas oli väga huvitav teada saada, et vaid 17% väljakirjutatud antibiootikumidest olid määratud laboratoorselt kinnitatud põletiku puhul, 45% põletiku kahtluse korral, ning 38% kordadest ei olnud põletikust dokumenteeritud tõendeid (Guardabassi et al., 2008).  Eestis on tõenõoliselt need numbrid veelgi tõsisemad…

Antibiootikumid on üliolulised loomade ja inimeste haiguste ravis ja ennetamises. Kuid iga kord kui neid kasutatakse, suureneb risk, et haigustekitajal kujuneb selle ravimi suhtes välja resistentsus. Kui bakterid on juba kord resistentseks muutunud, kaotab antibiootikum oma toime selle bakteri suhtes ja sellega ei saa enam antud haigust ravida. Selleks, et antibiootikumi toime oleks tõhus nii praegu kui ka tulevikus, kontrollitakse nende kasutust rangelt. Antibiootikum võivad pärast uuringuid ja kliinilist diagnoosi välja kirjutada ainult veterinaararstid ja inimtervishoius töötavad arstid.

Juhul, kui loomal on midagi kliiniliselt viga, siis on väga oluline kindlaks teha õige diagnoos. Loomaarst lähtub oma antibiootikumide väljakirjutamise otsuse tegemisel patsiendi haigusloost, kliinilisest läbivaatusest, tsütoloogiast, antibiogrammist ja verest määratud spetsiifilistest põletikunäitajatest. Vaid kõigi nende alusel on võimalik langetada õige otsus raviks antibiootikumidega. ( Kui loomaarst otsustab kasutada ravis antibiootikume, üritavad veterinaararstid optimiseerida ravi tulemuslikkust, minimeerida võimaliku resistentsuse teket ning hoida inimeste ning loomade tervist. Enamasti on alati vajalik diagnostiline analüüs bakteri kindlaks määramiseks – seda ei ole üldjuhul silmaga peale vaadates teha võimalik. Võimaluse korral tuleks alati lubada arstil määrata antibiootikumitundlikkus (antibiogramm), välja selgitamaks, konkreetse haigustekitaja vastu kõige sobivam antibiootikum. Selleks et Teie veterinaararst saaks välja selgitada, kas antibiootikumid on tõesti vajalikud ja milline antibiootikum on just kõige sobivam, võib osutuda vajalikuks laboratoorne uuring, mille põhjal saab arst kirjutada kindlakstehtud bakteri vastu võitlemiseks välja õige antibiootikumi. Selleks aga peab lubama loomaarstil võtta proov näiteks kõrvapõletiku korral kõrva põletikulisest nõrest või põletikulisest haavast või verest vms. Proov pannakse kasvama kliinikus spetsiaalsele söötmele või saadetakse laborisse, kus määratakse kindlaks põletiku tekitaja ja tema tundlikkus erinevate antibiootikumide suhtes. Selle alusel saab määrata täpselt õige ravimi. Juhul kui raviga on vaja alustada viivitamatult (eluohtlik põletikuline haigus, näiteks veremürgistus), on ikkagi väga hea mõte kinnitada arvatav diagnoos laboratoorsete uuringutega (ehk määrata täpne haigustekitaja), mille tulemustest lähtuvalt on võimalik ravi jätkata või raviplaani korrigeerida. Samuti on mõnikord näidustatud teha uued vere-, uriini- ja/või spetsiaalsed laborianalüüsid peale ravi lõppu, kontrollimaks ravi tulemuslikkust. Empiiriline ravi laiatoimeliste antibiootikumidega peaks toimuma ainult eluohtlike põletike puhul kui laborianalüüsi tegemine viivitub või juhul, kui kitsatoimelised antibiootikumid ei toimi sellesse tekitajasse.

Iga haigust ei saa ravida antibiootikumidega (nt viirusnakkused, seenhaigused, jt). Arstid püüdlevad selle poole, et kindlasti oleksid välistatud viirusinfektsioonid, parasiidid, seenhaigused, toitumuslikud ebakõlad ja muud probleemid, mis ei allu antibakteriaalsele ravile (seeninfektsioonid isegi progresseeruvad antibiootikumide ravi foonil). Bakteriaalne haigustekitaja võib mõnikord ka kergesti paraneda ilma antibiootikumide abita (nt pindmise haava ravis ei ole suukaudsed antibiootikumid enamasti vajalikud, piisab vaid haava paiksest ravist). Kaitsmaks enda ja teiste tervist ärge nõudke loomaarstilt antibiootikume, kui ta kinnitab, et need ei ole raviskeemis näidustatud. Kindel seisukoht meditsiinis on, et antibiootikumide manustamine operatsiooni eelselt või järgselt ei asenda kõrgeid puhtusstandardeid operatsioonisaalis (nt a- ja antiseptika reegleid). Mõningal juhul kasutatakse antibakteriaalset ravi siiski enne operatsiooni ja ka operatsiooni ajal.

Nagu ka meie, suudavad ka meie lemmikloomad nakkuste vastu paremini võidelda, olles heas üldtervislikus vormis. Lemmiklooma puhul on tasakaalustatud toitumine, rohke füüsiline liikuvus, soovitustele vastav vaktsineerimine, regulaarne parasiitide kontroll ja profülaktika ja suuhügieen jms hea tervise aluseks. Haiguste ennetamine on alati parem kui ravi! Loomaomanik saab koostöös veterinaararstiga koostada tõhusa tervisekaitse kava ja seda järgides saab lemmikute haigestumisi tunduvalt vähendada. Kui Teie lemmikul peaks esinema tervisemuresid, minge kindlasti kohe veterinaararsti juurde – päevade- või isegi vaid tundidepikkune viivitamine võib osutuda mitmete haiguste korral eluohtlikuks.

Antibiootikumide kasutamise jaoks on alati vaja veterinaararsti retsepti. Antibiootikume ei tohiks inimeste ja loomade vahel jagada – eelistama peaks kindlasti loomadel testitud ja neil kasutamiseks mõeldud registreeritud ravipreparaate, millel on teaduslikult kindlaks tehtud soovituslikud ravidoosid ja kasutamise meetodid. Ettekirjutatud raviannustest ei tohi kõrvale kalduda. Samuti ei tohi kunagi kasutada mõne varasema haiguse jaoks välja kirjutatud tablette iseseisvalt teise haiguse ravimisel. Kõik inimeste ravimid ei sobi loomadele – see võib isegi neile eluohtlikuks osutuda. Kui loomaarst on välja kirjutanud antibiootikumid, siis tuleb täita ettekirjutatud ravijuhiseid väga täpselt, seda isegi juhul, kui Teie kodulooma enesetunne näib pärast mõnda võetud annust paranevat. Täpne ravimi manustamise reþiim, annused ning ravi kestus annab oma panuse ka antibiootikumiresistentsuse väljakujunemise vastu võitlemisel.

Samuti ei tohi iseseisvalt vähendada ravimiannuseid. Ravi omaalgatuslikult katkestades võib haigus hoopis rohkem hoogu juurde saada. Igasuguste kõrvalnähtude ilmnemisel võtke kindlasti ühendust oma loomaarstiga. Antibiootikumiresistentsus on olukord, kus antibiootikumid ei toimi enam sellise (bakteriaalse) nakkuse vastu, mille puhul nad varem olid tõhusad. Antibiootikumide suhtes resistentsete bakterite põhjustatud nakkuseid võib olla raske ravida ja see ravi võib kesta pikka aega. Kõige raskemate ravimresistentsuse juhtudel ei ole võimalik leida tõhusaid antibiootikume, mistõttu haigust ei saagi ravida ja see võib põhjustada surma. Mitmeid baktereid, mis põhjustavad nakkuseid, võivad levida perele ja sõpradele ning nakatada ka koduloomi. Eriti ohtlikud on resistentsed bakterid. Korrektne antibiootikumide kasutamine ainult vajaduse korral ja võttes neid ettekirjutuse kohaselt aitab minimeerida resistentsete bakterite teket. Antibakteriaalsetel ravimitel on oluline roll nakkushaiguste ravis ja ennetamises nii loomadel kui ka inimestel. Iga kasutuskord suurendab resistentsuse väljakujunemise ohtu. On väga oluline anda oma panus resistentsuse kujunemise tõkestamisel, andes loomaarstile teada antibiootikumide põhjustatud kõrvaltoimetest, sealhulgas tulemuseta ravist. Pikalt arvati, et multiresistentsed bakterid esinevad vaid inimestel, kuid nüüdseks on kinnitatud ka nende esinemine lemmikloomadel. Suureks ohuks on metitsilliini- resistentsed stafülokokid ja ka muud multi- resistentsed patogeenid.

Kui on teil antibiootikumide osas muresid või küsimusi, kui loom ei tunne ennast vaatamata ravile hästi, või kui olete märganud ravimi kõrvaltoimeid, arutage neid julgesti oma loomaarstiga. Tema on oma ala asjatundja ja Teie parim nõustaja. Head suhted veterinaararstiga on inimeste ja loomade tervise ja rahulolu alustugi! 

Heli Säre, DVM, PhD, Cert.VA 

heli.sare@icloud.com